Suviseid muresid

 "Liitusin nudistide grupiga. Esimene päev oli kõige raskem".

See on tegelikult muidugi tõlke-nali, nagu "tõelise armastuse lind - pääsuke". 

https://www.reddit.com/r/Jokes/comments/1lbsr91/i_recently_joined_a_nudist_colony/

Kas keegi talisuplejate nalju teab...? Rege rauta suvel jne. 

Chicken Satay ja šokolaad

Oslost koju tulles käisime lennujaamas söömas ja ma valisin menüüst Chicken Satay.
Pääsesin napilt eluga, sest:

https://www.reddit.com/r/Jokes/comments/1l3zsa4/a_tibetan_man_an_indian_man_a_german_man_and_a/

Kommentaaridest:

Pets on sõpradega vanaemal külas. 
Laual on kausitäis pähkleid. 
See pannakse nahka.
Ära minnes:
"Head aega, vanaema, ja aitäh pähklite eest!"
"Pole tänu väärt, poisid. Mul on neid alati üle. Mul pole enam hambaid, nii et ma saan ainult šokolaadi ümbert ära imeda."

Juudi naljad

Negevi kõrbes elas legendaarne bandiit - Rabi Hood.

Ta röövis rikastelt raha ja laenas seda edasi vaestele.

---- ---- ---- ----

Lahningu järgne lahninguväli. Juudid vs mittejuudid. Laibad, mürsulehtrid, püssirohu hais, midagi tossab...
Keset kurba kaost jalutab üks juut.
Näeb - lamab põõsa all relvakaaslane - elus, aga suremas: jalg alt ära, soolikad väljas, koriseb.
Põõsa-alune mees palub ägisedes (seda on nüüd parem näidelda kui kirjutada):
"Kuule... vend... ole palun hea...  tee mulle viimane teene... lõpeta mu piinad, lase mind maha."
Juut: "Hea meelega, vend, aga kahjuks ei saa - mul pole enam padruneid."
Põõsa alt (endiselt korisedes, aga elavenenud häälega): "kuule aga mul on! tahad ma müün?!"

---- ---- ---- ----

Vana juut on surivoodil, kogu pere ta ümber.
"Saara, minu kallis kaasa, kellega me oleme olnud kooos viiskümmend aastat - kas sa oled siin?"
"Jaa"

"Aabram, mu kallis laps..."
(ja nii kogu perekond)

... 

"Aga kui kõik on siin, siis miks köögis tuli põleb???"

V2: "Aga kes siis poes letis on?"

Eksitusi jänesega

Med-õde jänesele: "mis teieveregrupp on?"
Jänes: "grupp 0"

Pmst peaks ülalolevast piisama.
Aeglasema arusaaja jaoks tuleb rääkida sama anekdoot inglise keeles:

A priest, a pastor and a rabbit donate blood. The nurse asks the rabbit "what is your blood type?" The rabbit replies "I think I'm a Type O"

Kaeva veidi veel,

Niisiis ühele ujedale, aga muidu toredale ja galantsele omasooiharale noormehele meeldis üks meessoost meestearst. Kuid kuidas tohtrihärrale oma sümpaatiast märku anda? Helistada või otse välja kutsuda ei julge, geiklubis või kusagil too ju ei käi... Mida teha?

Lõpuks mõtles välja ja läks vastuvõtule.

(edasi mõtlete ise)

Õilsad kavatsused

Kaupluses:
Mees pöördub müüja poole.
- Kas teil poksikindaid on?
- Ei ole.
- Aga ujumisprille?
- Ei ole.
- Aga hoki uiske?
- Ei ole. Meil on üldse alkoholipood.
- Ok. Siis palun üks Pealinna viin.
Müüja läheb viina tooma, samal ajal mees tõstab pilgu üles lae poole ja räägib: "Näed Jumal, ma tahtsin sporti teha, aga no ei ole võimalust!"

Aastaajad ja koolikatsed

Facebookist / Marti Aaviku seinalt näpatud täiendatud versioon: 

Väike Vovakene läks koos emaga kõige peenema ja üksiti rangema eliitkooli katsetele. 

«Ütle Vova, mitut aastaaega sa tead,» küsis õpetaja. Ema hingas sügavalt, tundes ühtaegu kergendust ja pettumust – kolm aastat eelkooli, kodustest treeningutest rääkimata ei paista ju välja, kui küsimused ongi nii lihtsad. 

Vova teatas: «Aastaaegu tean kolme.» Ema ahhetas. «Mõtle korra veel,» soovitas õpetaja. Vova mõtles, kulm pingsast meenutamisest kipras ja lausus pärast mitut minutit: «Vabandage! Püüdsin kõigest väest, aga üle kolme meelde ei tule.» Ema hoidis nuttu tagasi. Õpetaja püüdis, aga ega hästi ei suutnud varjata oma põlgusesegust imestust, miks sellise rumala poisiga nende peene kooli katsetele üldse tuldi. Kõigile oli sõnadetagi selge, et sisse ta ei saa. 

Kui Vova emaga tänavale jõudis, lasi ema registrid valla: «Mida sa ometi mõtlesid… Me oleme nii palju harjutanud… Nii lihtne küsimus… Meelega lasid kõik minu pingutused alla vett… Sa ju tead…» Vova nuuksus: «Tõesti ei tulnud aastaaegu rohkem meelde kui Tšaikovski, Haydni ja Vivaldi omad.» 

Kõik see juhtus väidetavalt Moskvas.

Loo moraal on aga selles, et Vova ei oleks oma elu juba esimese klassi katsetel pekki keeranud, kui ta oleks teadnud, et 1965. aastal kirjutas kantaadi «Aastaajad» Kuldar Sink.