Väike Vovakene läks koos emaga kõige peenema ja üksiti rangema eliitkooli katsetele.
«Ütle Vova, mitut aastaaega sa tead,» küsis õpetaja. Ema hingas sügavalt, tundes ühtaegu kergendust ja pettumust – kolm aastat eelkooli, kodustest treeningutest rääkimata ei paista ju välja, kui küsimused ongi nii lihtsad.
Vova teatas: «Aastaaegu tean kolme.» Ema ahhetas. «Mõtle korra veel,» soovitas õpetaja. Vova mõtles, kulm pingsast meenutamisest kipras ja lausus pärast mitut minutit: «Vabandage! Püüdsin kõigest väest, aga üle kolme meelde ei tule.» Ema hoidis nuttu tagasi. Õpetaja püüdis, aga ega hästi ei suutnud varjata oma põlgusesegust imestust, miks sellise rumala poisiga nende peene kooli katsetele üldse tuldi. Kõigile oli sõnadetagi selge, et sisse ta ei saa.
Kui Vova emaga tänavale jõudis, lasi ema registrid valla: «Mida sa ometi mõtlesid… Me oleme nii palju harjutanud… Nii lihtne küsimus… Meelega lasid kõik minu pingutused alla vett… Sa ju tead…» Vova nuuksus: «Tõesti ei tulnud aastaaegu rohkem meelde kui Tšaikovski, Haydni ja Vivaldi omad.»
Kõik see juhtus väidetavalt Moskvas.
Loo moraal on aga selles, et Vova ei oleks oma elu juba esimese klassi katsetel pekki keeranud, kui ta oleks teadnud, et 1965. aastal kirjutas kantaadi «Aastaajad» Kuldar Sink.
